Neil raskustel on mitmesugused lingvistilised põhjused, olgu selleks siis keele ja kurgu liikumine või lihtsamal kujul see, kuidas järgnevad üksteisele täis- ja kaashäälikud või silbid. Mis iganes täpne põhjus ka ei ole, lubab see vilunud keeleoskajal kohe tuvastada, kas keegi räägib keelt emakeelena või mitte.
Näiteks „cabeleireiro“ on portugali keeles „juuksur“ või „habemeajaja“. Sõna hääldamise teeb raskeks see, et „lei“ ja „rei“ esinevad koos ja nende hääldus on väga sarnane. „Następstw“ on poola keeles „tagajärg“ – see lõpeb nelja kaashäälikuga, mis nõuab mõningast ettevalmistust.
„Serrurerie“ on prantsuse keeles „lukksepp“ ja seda on isegi foneetikas väga vilunud inimestel keeruline õigesti hääldada.
Mõned sõnad on väga pikad ja vajavad osadeks lahutamist, näiteks „Fünfhundertfünfundfünfzig“, mis tähendab saksa keeles 555.
„Chiacchierare“ tähendab itaalia keeles „vestelda“. See võib küll kõlada täpselt nii, nagu see on kirjutatud, kuid selle hääldamine on siiski väga raske, sest sõnas kasutatakse korduvalt „c“ ja „ch“.
See kõik on osa lõbust ja põnevusest, mida pakuvad meile meie maailmajao mitmekesised keeled.