KKK viipekeele kohta

Kurtuse uuringutes kasutatakse suure algustähega sõna, et tähistada kurtide kogukonda kuuluvat liiget, kes eelistab esmasuhtluskeelena viipekeelt. Väikese algustähega sõnaga viidatakse kellelegi, kellel on meditsiiniliselt määratud kuulmisvaegus, kuid kes ei pruugi tunda, et kuulub kurtide kogukonda, ega kasutada viipekeelt (vt Signed Languages in Education in Europe – a preliminary exploration / Viipekeel Euroopa hariduses - eeluuring”, Lorraine LEESON, Dublin. Euroopa Nõukogu. 2006)

Ei. Tihti õpivad viipekeele selgeks ka kurtide lapsed – enne kui nad ühtegi keelt rääkima hakkavad, on nende esimeseks keeleks nende vanemate kodune viipekeel. Lisaks õpivad viipekeelt kasutama ning end selle abil väljendama ka kurtide laste vanemad ja õed-vennad. Mitmed inimesed õpivad viipekeelt ka lihtsalt oma vabal ajal, sest neil on selliseid sõpru, nad soovivad saada tõlgiks või on lihtsalt keelest huvitatud.

Ei ole. Viipekeelest on mitmeid erinevaid variante ning tegelikult on võib ühes riigis esineda rohkem kui üks viipekeel, just nagu kõneldavate keeltegi puhul. Näiteks Belgias on kasutusel kaks viipekeelt (belgia -prantsuse viipekeel ja flaami viipekeel), samuti ka Hispaanias (hispaania viipekeel ja katalaani viipekeel). Samuti on erinevad viipekeeled riikides, kus räägitakse sedasama kõneldavat keelt, näiteks Ühendkuningriikides ja Iirimaal. See on põhjustatud viipekeele ajaloolisest arengust, mis on olnud kõneldavate keelte arengust eraldiseisev.

Jah, ka viipekeeled on omavahel selliselt seotud. Näiteks austria viipekeel ja hollandi viipekeel on kergemini mõistetavad saksa viipekeele kasutajatele kui näiteks itaalia viipekeele kasutajatele. Samuti näiteks on briti viipekeel väga erinev teistest Euroopa viipekeeltest, kuid seotud austraalia viipekeelega.

On olemas rahvusvaheline kommunikatsioonisüsteem, mida nimetatakse rahvusvaheliseks viiplemiseks (IS - International Sign). Tavaliselt kasutatakse seda rahvusvahelistel konverentsidel ja kohtumistel, kus osalejad ei valda sama viipekeelt. Seda lisakeelt võib tõesti pidada viipekeelte lingua franca'ks, mida kasutavad eri riikidest pärit viipekeele kasutajad ka spontaanses vestluses. Seda ei saa võrrelda esperantoga, sest rahvusvaheline viiplemine ei ole keel kui selline. Sellel ei ole fikseeritud grammatikat või sõnavara ja see põhineb olulisel määral viibetel, millel on tähendus ainult teatud konkreetses kontekstis, ning kasutatakse viipleja emakeele sõnavara. See tähendab, et viipeid selgitatakse ja tihti kasutatakse mõiste selgitamiseks arusaamise huvides rohkem kui ühte märki.

Ei. Tegemist on täiesti iseseisvate keeltega, millel on oma grammatika ja süntaks. Just nagu teistegi keelte puhul, on ka viipekeeles idioome, mida on raske tõlkida, ja teatud sõnu/märke, millel ei ole otsest vastet üheski teises (viipe)keeles.

Üle Euroopa on üritatud viipekeeli standardiseerida. Samuti kui kõneldavate keeltegi puhul, ei ole need katsed olnud edukad ja dialektid on säilinud. Osalt on see mõjutatud ka sellest, et kurtide koolid on ainult teatud kohtades ning seetõttu õpitakse selgeks sealne dialekt, mida siis hiljem levitatakse. Tihti erinevad näiteks nädalapäevade või kuude viiped ning ka värvide viiped võivad olla erinevad.

Sellele küsimusele on raske vastata. Kõikides liikmesriikides ei ole selle kohta usaldusväärset statistikat. Hinnanguliselt on Euroopa Liidus 750 000 kurti viipekeele kasutajat. Keskmiselt moodustavad kurdid viipekeele kasutajad ligikaudu 0,1% vaadeldava riigi kogu rahvaarvust. See statistika ei sisalda aga inimesi, kes õpivad viipekeelt kui teist keelt või kurtide laste vanemaid või teisi pereliikmeid. Näiteks Soomes on hinnanguliselt 5000 viipekeelekasutajat, Prantsusmaal 100 000 ja Rumeenias 20-30 000.

Prantsusmaa haridusministeerium on koostanud CEFRi (Prantsuse versiooni) osalise prantsuse viipekeelele kohandatud variandi, pöörates erilist tähelepanu üldistele oskustasemetele ja deskriptoritele.

Jah, viipekeeli saab transkribeerida mitut viisi. Viipekeelte transkribeerimiseks või üleskirjutamiseks ei ole standardset viisi, kuid tihti kasutatakse Hamburgi märgisüsteemi (HamNoSys - Hamburg Notation System), mille puhul kasutatakse käega moodustatava kuju ja käe liikumise kirjeldamiseks teatud sümboleid. Teine väga sarnasel viisil toimiv süsteem on SignWriting. Lisaks kasutatakse tihti ka glossimist. See on meetod, mille puhul tõlgitakse märgid suurtähtedega kirjutatavateks sõnadeks, millele on lisatud informatsiooni muuhulgas ka sõna grammatika kohta (sõna kohale või ette). Lisateavet saab: http://www.signwriting.org/, või http://assets.cambridge.org/97805216/37183/sample/9780521637183web.pdf
(peatükk 'conventions'),
või http://www.sign-lang.uni-hamburg.de/projects/hamnosys.html.

Kõige parem on võtta ühendust oma riigi kurtide liiduga, nemad oskavad rääkida lähemalt riigis kasutatavast viipekeelest ja anda nõu, kus on viipekeelt kõige parem õppida. ELi riikide kurtide liitude kohta saab teavet Euroopa Kurtide Liidu veebisaidilt: http://eud.eu/EUD_Members-i-159.html (map). Lisateavet saab ka Maailma Kurtide Föderatsiooni veebisaidilt: http://www.wfdeaf.org/members/ordinary-members/list-of-members.